Öised õgimised

Kui käisin ülikoolis, pabistasin enne eksameid hullusti. Tihti juhtus, et öösiti läks mul uni pealt ega tulnudki enam tagasi. Ärkasin näiteks kell kolm ja kõht tundus nii hirmus tühi, nagu poleks mitu päeva söönud. Läksin ühikakööki ja praadisin endale muna või pelmeene, kui sellest ei piisanud, siis tegin võileiba ka. Kõrvale võisin süüa näiteks purgitäie kurke. Teinekord, kui midagi muud polnud võtta, keerasin lahti ema saadetud moosi ja sõin lusikaga otse purgist. Võiks ju arvata, et sellisest õgimisest läheb süda pahaks, aga mul ei juhtunud seda kunagi!

Nüüd käin juba ammu tööl, aga muster on sama: kui on stressiaeg, ärkan keset ööd üles ja lähen kööki. Päris praadi pole ma kell kaks öösel ahju pannud, aga kartuleid või viinereid olen küll keetnud. Kui sügavkülmas on jäätist, võin ühekorraga liitri ära süüa. Pärast seda lähen voodisse ja jään kohe magama. Imestan, kuidas mu kaal nii normaalsena püsib! KAIRIT (31)

Piilun naabreid

Elan kortermajas ja minust üle õue on ka samasugune. Ühel päeval oli hoovis kolimisauto ja naabermajja tuli noor paar – mees ja naine pisikese kutsuga. Toimetasin kodus, kui nad asju tuppa tassisid. Nägin köögis askeldades ära kogu nende mööbli, riidekastid ja muu kraami. Õhtul selgus, et neil ei ole kardinaid, kogu elu paistis mulle kätte: kuidas mees kinnitas riiuleid ja naine tegi süüa, siis istusid nad diivanile, sõid ja vaatasid midagi. Minu jaoks täiesti võõrad inimesed, aga nad meeldisid mulle.