Täna sai lausa poole kümneni magada.

Abikaasa on tööl, vanaema hoiab linnas last ja mina olen nüüd mõned ööd järjest maamajas Kasepääl, Peipsi ääres. Sellist luksust väga tihti endale lubada ei saa.

On mõnus päev.

Tegin kohvi – varasematest elanikest jäänud sinivalgesse kuldse ornamendiga kruusi – ja praadisin Valgevene peki nimelise tootega mune. Ega pärast seda pikalt mõtlema ei pidanud, mida teha, maal on alati tegemist nii kerele kui ajule.

Eelmisel õhtul lõpetasin kirjatöö kell kolm öösel. Jäi tunne, et midagi peaks tekstis ümber tõstma. Aga nüüd võtsin faili lahti, täitsa mõtestatud jutt, kõik on paigas. Ja kirjutasin veidi juurde.

Siis läksin välja ja vedasin minema õunapuuoksad, mis ma olin eelmisel päeval võra kujundades maha saaginud. Nendest saab edaspidi saunapuid.