Mingi kiire voodist välja hüppaja ma ei ole. Tahan nautida sooja tekialust ja harjuda mõttega, et varsti tuleb tõusta – nii hilja kui võimalik.

Üks mu magamistoa sein Kakumäe kodus on suur aken, ja ma näen aeda, kus kasvavad kased. Olenevalt aastaajast on need kas hommikustes kastepiiskades või sügiseselt kollased või rõkkavad linnulaulust.

Me oleme abikaasa Indrek Rohtmetsaga loendanud oma aias üle viiekümne linnuliigi.

Aga mu päev võib alata ka hoopis teises olustikus – Vilsandi vanas paadikuuris, kuhu kostavad tiirude ja meriskite hääled, tuul ja lainete loksumine. (Muide – arhitekt Emil Urbel, kes meile sinna vanasse kuuri moodsa sisu projekteeris, nägi projektis ette, et magamistoas on kaks auku ja nendes aukudes on kaks ämbrit, ja et mõlemas ämbris on sületäis roose. See on tal projektis kõik sees!)

Eelmise aasta maikuus, kui olid ilusad soojad ilmad, püüdsin Vilsandil lausa kodukontori sisse viia. Mõtlesin, et riputan sildi seinale: Maria Mägi Advokaadibüroo Vilsandi filiaal! Tänapäeval on ju kõik võimalused, ja võid teha tööd seal, kus just tahad. Iseasi, ka sa tõesti tahad merelainete keskel hagivastust koostama hakata. Seal võiks raamatut kirjutada. Vilsandi paadikuur oleks raamatu kirjutamiseks parim koht.