Huumorisoon sama koha peal

Kes ei teaks ansambli Naised Köögis nelja kaunitari? Luuletaja Kristiina Ehin ja pärimusmuusikud Sofia Joons, Katrin (Kati) Laidre ning Kairi Leivo võluvad publikut nii oma naiseliku sarmi kui ka julguse ja ühiskonnakriitilise sõnumiga.

Nende ühine muusikaline tegevus sai alguse üle viie aasta tagasi Viljandis, kus kõik neli tol ajal elasid. Eelmisel aastal lõi suuri laineid nende räpplugu “Aasta ema”. Augustis saab naisi kuulda suvetuuril, mille motoks “Üks kõigi, kõik ühe eest!”.

Meil on endiselt inspireeriv kokku saada ja vaadata, kuhu sõnad-viisid kannavad. Kuidas tutvusite?

Kati: Olime olnud tuttavad mitukümmend aastat ühe suurema folgikogukonna sees. Kristiina oli see ainus vabakutseline, kel Viljandisse kolides polnud suurt midagi teha, korraldas siis pidusid… Sealt hakkasid jututeemad hargnema. Ka me pojad käisid ühes lasteaias.

Kairi: Kes neid üksikasju ikka mäletab, suur asi, et oleme seda sõprust hoidnud.

Millal tundsite, et olete sõpruskond?

Kati: Siis, kui planeerisime oma esimest kontserdireisi Peterburi.

Kairi: Kõik tänavapostid olid seal Botoxi reklaame täis, kolmesaja rubla eest oleks saanud prullakad pardimokad. See beibe­tragöödia tundus meile, provintsilinna ahju kütvatele ja lihtsa eluga harjunud naistele absurdne. Hiljem balletiteatris “Luikede järve” vaadates ja kuuldes, kuidas Must Luik enne lavale astumist sirmi taga rämehäälselt köhib, leidsime, et me huumorisoon on tõesti sama koha peal.