Paljud ei oska luua paralleele oma käitumise ja tagajärje vahel. Alati on ju kergem süüdistada partnerit, kedagi kolmandat või näiteks elu keerdkäike. Et oma käitumismustrit muuta, on vaja järjepidevust, pidevat tegelemist endaga. Terapeudina tean, et vähestel jätkub selleks julgust ja/või püsivust. Inimesed, kes on väga ebakindlad, ei tunnista endale, et ei saa hakkama, ega suuda seetõttu küsida ka abi. Nad lajatavad kogu oma pahameele partneri peale välja, tehes nad probleemide korral ainuvastutajaks.

Suhtumine “kaks korda käisin paariteraapias, ei aidanud” ei vii samuti sihile. Me ei eelda, et teeme kaks korda kõhulihaste harjutusi ja saame six-packi või et õpime kahe tunniga ära hiina keele – nii ei saa me ka arvestada, et kahest korrast nõustaja juures piisab.

Suhetele mõjub halvasti seegi, et meil ei ole ühist platvormi. On justkui naistejutud (nagu Eesti Naises ja Annes & Stiilis) ja meestejutud (nagu Ehitajas ja Spordis). Aga kus on meie jutud? Kus on see koht, kus saame rääkida asjadest, mis puudutavad meid mõlemat – nagu paarisuhe?

Inimese elukvaliteet oleneb just suhete sügavusest ja turvalisusest. Suhted määravad, kui õnnelikud või õnnetud oleme. Head suhted vähendavad ärevust ja depressiooni ning teevad meid tugevamaks – nii vaimselt kui füüsiliselt. Seevastu halb suhe suurendab stressi ja depressiooniriski, mis võib muuta meid emotsionaalselt tuimaks ja vähem empaatiliseks. See on aga suhtele hukatuslik.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine