Maian Kärmas,

helilooja, tekstiautor, laulja ja ajakirjanik

Riik, mille vanus veel kui pääsulinnu sööst üle taeva. Rahvas, mille iga kui tuhande tamme juurdumised. Mis on see 100 aastat? Eks ta ime ole. Kuid see rahvas siin on sellest veel suuremgi ime. Keel ja kultuur ning mingi olemus, mis on võrsunud sajanditest. Ajast, mil eestlaseks olemise tuuma ei saanud kätkeda kirjasõnasse või riiki, laduda kirikumüüri ega kellegi kaardile.

Mõelge, elada nagu ebe maailma peopesa peal ja ellu jääda! Vot see on sitkus. Sitkus, mille tuum ei peitu vaid relvaga rusika jõus või tööd rügava turja tugevuses. See on eneseteadmise ja -tundmise sitkus, mis on antud edasi põlvest põlve ja immutatud meie geenidesse. Küll on juureldud selle üle, et milleks meile kõik need laulud ja tantsud, kombed ja keel, mille rikkumatuse eest seistakse väsimatult vahitornis. Milleks laulukaar või tantsumuru? Kas vajame ka neid kui õhku, vett, toitu ja peavarju? Vajame kui vabadust ja riiki, kes justkui meie eest kõik korraldab?