Higi kukub näolt raskete tilkadena.

Tallinnas on 16 kraadi, Thbilisis 34 varjus.

Marsin kahe kaaslasega ülesmäge. Täitsa nõdrameelne tegevus, tänavail pole peaaegu kedagi, kõik otsivad kuuma eest varju. Üks vanaproua istub kodutrepil ja lõkerdab sõprade keskel naerda, endal veevoolik pihus. Ta piserdab maja ette pargitud roosteplekilist autot ja mindki, kes ma naeratades tast mööda sammun. Aitäh, memmeke, kulub ära!

Püha Kolmainu katedraalini jõudes pole särgil enam kuiva kohta. Lõõtsutame varjus, kui ligi astub musta laiaäärse kübaraga daam, kes asub vene keeles lobisema. Ta pakub ekskursiooni, millest viisakalt keeldume, ja uurib uudishimulikult, kust me tuleme. Eestist? Issake! Kui tore! Kuidas ma armastan Laima maiustusi! Peaaegu täppi, peaaegu…