“Nein! Nein!” hõikas mu sõbranna Hipe sakslasest mees Ingo, kui nad viis aastat tagasi naise eakat ema Eestist enda koju Saksamaale kolisid. See oli Ingo vastus Hipe küsivale pilgule, kui too kaalus, millised esemed võiks kaasa võtta.

Meie pere oli sel suvel sarnases seisus, sest käimas on maja täisremont. Paras nali – jälle, kui on Uhhuduur. Nagu ka 16 aastat tagasi, kui oli meeste esimene seiklusreis, mida telesarjana ETVs näidatakse. Tookord alles ostsime selle maja ja mees läks otse notari juurest Moskva rongile. Jäin neljaks kuuks koos kaheaastase Saskiaga töömeestega sehkendama.

Planeerisime mehega eluaseme uut kohendamist mitu aastat, aga ikka joppas jälle Uhhuduuri ajaks. Seekord siis kolme lapse kõrvalt. Tundub, et mingi ring sai täis. On uus algus. Kodu praegune remont sümboliseerib keskeaga kaasnevat elukorralduse muutust. Meie selja taga on aastate kaupa piiranguid ja ees järjest avarduv vabaduseväli. Ikka veel astume pimedates tubades lego­klotsidele, aga juba ammu ei kolista keegi vetsu ukse taga, nõudes sisselaskmist.