“Vend hakkas malega tegelema juba õige noorelt, kui ta kelgutades käeluu murdis,” meenutas Pauli vend Harald Keres 1976. aastal. “Isa juures käis üks tuttav mees, kellega nad õhtuti malet mängisid, õige regulaarselt. Ja vend hakkas vaatama seda mängu, hakkas meeldima. Tal, noorel poisil, 4–5aastasel, avaldus eriline pilk mängule. Kippus isegi õpetama vanemaid mehi ja sai selle eest riielda.”

Tartu ülikooli läks Paul 1938. aastal õppima just matemaatikat. Maria Konstantsia Rives (hellitusnimega Maka) õppis ülikoolis slaavi filoloogiat. Koos Leida Rüütliga (hiljem Keres) kuulusid nad Eesti Naisüliõpilaste Liitu. Toona olid kombeks niinimetatud segaõhtud, kuhu üliõpilasorganisatsioonid kutsusid üksteise liikmeid vastastikku külla. Paul ja tema vend Harald kuulusid üliõpilasseltsi Liivika ning hakkasidki korraldama ühiseid koosviibimisi. Paul ja Maka abiellusid Tartus 1941. aastal, Harald Keres oli Maka sõbratari Leida naiseks võtnud juba aasta varem.

KGB huviorbiidis

Paul oli selleks ajaks juba üks maailma paremaid maletajaid ja Eesti lootis temast tulevast maailmameistrit. 1944. aasta suvel mängis Keres Soomes. Sealt sõitis ta Rootsi, kus võttis osa küllaltki nõrgast meistrite turniirist. Maailmameistrikandidaat kaotas kolm partiid. Pole midagi imestada: neutraalses Rootsis mõtles Keres pidevalt lahkumisele läände. Naastes oli otsus kindel: ära siit! Naine ja kaks väikest last: 1942. aastal sündinud Peeter ja 1943. aastal ilmavalgust näinud tütar Kadrin – kaasas, jõuti ka Läänemaa randa. “Ma ei tahtnud emigreeruda,” on Maria Keres rääkinud maletaja Ülar Laugule. “Mul on Eestis lähedased inimesed, ma olen kogu elu siin elanud, kuid Paul otsustas nii ning me läksime teele…”