Kuidas saakski armuda esimesest pilgust maasse, kus sind võtavad lennujaamas vastu relvastatud sõjaväelased, kus sul on ainus võimalus osta janust kuivava kurgu kasteks pisike pudel vett 4 euro eest ja kus kõik lennu-jaamatöötajad, kellelt küsid infot Jeruusalemma viiva bussi kohta, juhatavad sind eri suunda. (Millest ükski ei ole õige.) Tänu enda jonnakusele ja ühe kohaliku abivalmidusele leiame lõpuks siiski õige bussi (tõsi, tee peal tuleb bussi vahetada) ja asume teele Iisraeli pühasse linna.

Jeruusalemma fluidum

Poolteist tundi hiljem oleme kohal. Kohe on selge – selle linna võlu ei seisne üksnes vanalinnas ja selle iidsetes pühapaikades, vaid ka tänavatel jalutavates inimestes, kes on kui ajaloofilmist või -raamatust välja astunud. Kuumale ilmale vaatamata tõttavad pikkades mustades kuubedes ja kõvakaabudes noormehed tänavatel, keha pisut ettepoole kummargil. Katmata peaga juuti on Jeruusalemma tänavatel kohata pea ilmvõimatu. Loomulikult kuuluvad riietuse juurde tuules lehvivad oimulokid.