See tubli mees, tähtsa asutuse 64aastane juht, varises kokku jõulureedel, äkitselt pärast suusarajalt tulekut. Jõululaupäeva jumalateenistusel pühendas kirikuõpetaja talle mitu südamlikku minutit. Aga kirikulised rääkisid isekeskis rohkem lesest. Lahkunul pole enam valusid. Ent mida tunneb lesk?

Arvajad arvasid, et iga naine, kes naitub endast vanema mehega, peab arvestama üksijäämisega. Meeste eluiga on ju lühem ja kui nad on partnerist tunduvalt vanemad ka, siis ongi kooselu lühidus kurb paratamatus.

Olin lesk, kes kandis musta ja jalutas nädalalõpul surnuaiale, paar lillevart näpus, küünal ja tikutops kotis. Sedaviisi ringi seerides tundsin isegi teatavat rahulolu iseendaga: olin suutnud hankida matuseplatsi ja korraldada kombekohased matused ja peied. Nimeplaat sai muidugi niru, aga suve poole, noh, natuke hiljem, panen korraliku hauamärgi. Kusagil sügavamas hingesopis oli ka hakanud kiusama teadmine, et kingi ei saanud mehele jalga panna, sest kirstukaas ei läinud kinni. Panin need niisama jalgade juurde, sest mine tea, järsku läheb tal neid siiski vaja…

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine