Triinuga võib lõpmatuseni kassidest rääkida – igaühega ju ei saa! Armastus loomade vastu viis ta Maaülikooli veterinaariat õppima, kuid aasta pärast pidi ta puusaoperatsiooni tõttu õpingud pooleli jätma. Sünnitraumast tingitud terviseprobleem oleks ka loomaarsti pingelises töös tunda andnud, kuid pole miski takistus loomadele muul viisil pühenduda. Sõprade-tuttavate lemmikute hobi korras hoidmisest on nüüdseks kujunenud ettevõtlus, et saaks neljajalgsetele nende pere äraolekul süüa ja paisid jagada.

Seekord algab kell 6 Triinu tihedalt töine päev.

Kodused alles magavad, kui Triinu autonina Hüüru poole keerab. Seal ootab kolm koera, kelle pere on paariks nädalaks puhkusele sõitnud. Kuna kodu asub hajaliasustusega piirkonnas, pole võtta naabreid, kes koertel silma peal hoiaks. Kutsad saavad oma õues vabalt ringi joosta, kuid jalutustuuri ja silitust vajavad ikka. “Hea, et neid on mitu, üksikul oleks peremehe eemalolekut raske taluda,” teab Triinu. Vajadusel kastab ta ka toataimi ja jälgib, et postkast üle ei pungitaks.

Kell 8 on Triinu Mustamäel tagasi ning istub koos pooleaastase tütrekese ja abikaasaga hommikust sööma. Eve Maarit kandes ei pannud Triin ametit maha. Kui arstilkäik näitas, et tuleb kolm nädalat enne õiget aega haiglasse minna, pidi hoolealustele kähku asendushoidjad leidma. Tavaliselt on nendeks Triinu oma pere liikmed: ema, noorem õde Kärt ja abikaasa Toomas. Teisi täiskohaga töötajaid aasta eest loodud OÜ-l Suurkoer pole. Selline ettevõte on üsna ainulaadne, sest rohkem on ju levinud loomahoid või -hotell mõne kliiniku juures.