Silma järgi umbes kaheaastane tüdruk viskas end mänguväljakul selili, tõmbas pulgaks ja röökis nagu ratta peal. Ema oli hetk varem tõstnud ta kiige pealt maha ning seletanud, et nüüd tuleb minna koju lõunaund magama. Ema vihastas ja käratas: “Lõpeta ära!”, tundes tõenäoliselt lapse käitumise pärast ka piinlikkust. Lapse nututuurid kogusid aga hoopis hoogu. Ema läks ärritunult eemale pingile istuma. Möödus vähemalt viis minutit, aga tüdruk käitus kui pöörane – ta ei näidanud absoluutselt mingeid rahunemise märke. Lõpuks haaras ema lapse kaenlasse ja viis ta visklemisest hoolimata minema. Mõned teised emad vaatasid toimuvat pealt ning sosistasid omavahel, et nemad oleksid kohe läinud last lohutama, et ära nuta, tule, ma annan sulle parem juua. Kas üks variant on parem kui teine?