Iluteadlikud emad õpetasid meile, et nägu ja kaela tuleb kreemitada suunaga alt üles, magada võiks selili ning pale olgu päikese eest peidus. Kui palju me oma ema kuulda oleme võtnud, on iseasi, aga tõeterad on neis aegumatutes soovitustes sees. Kõik, millega me nahk kokku puutub – nii keskkonnatingimused, ilutooted kui ka see, mida sööme –, määravad, kui kaua püsib nahk sile ja elastne ning jume ühtlane. Loomulikult mängivad rolli ka geenid ja on tõsi, et head kaardid on käes neil, kelle emad-vanaemad pole aastatega nooruslikku välimust kaotanud.

Nahk kui suurim organ reedab elustiili kohta palju. Näol, kaelal, dekolteel ja kätel on nahk õrnem ja hapram kui ülejäänud kehal. Umbes 30. eluaastast hakkavad vananemis­ilmingud neis piirkondades üha selgemini esile tulema: naerukurrud ei taha enam silma- ja suunurkadest lahkuda ja murekorts kolib püsivalt kulmude vahele. Päikesekahjustused ilmutavad end pigmendilaikudena ja tuhm jume ütleb täpselt, kui puhanud me oleme.

On ilmselgeid vananemisprotsesse kiirendavaid tegureid, millest haritud inimene teab niigi: sigaretid ja alkohol, pidev päevitamine, stress ja magamatus, vähene niisutamine nii seest kui ka väljast ning kehvad toitumisvalikud. Kunagi pole aga hilja oma harjumusi muuta. Isegi siis, kui aastad on juba jälje jätnud, on aeg vaadata peeglisse ja küsida endalt, mida saaksime kohe praegu teisiti teha, et võiksime end tulevikus tänada.