Aasta tagasi üllitas pere­terapeut Katrin Saali Saul raamatu, mille unikaalseks väärtuseks on puhtad leheküljed. Lugeja ise peaks need täitma, pannes kirja oma aasta rõõmu, aasta kurvastuse, õppetunni ja nii edasi. Aga nominente valida pole lihtne – ajanihe taandab mõnegi erilisena tundunud episoodi tavaliseks, ja vastupidi. Ka aasta kohtumist, millest kohe kirjutan, võib mitmeti hinnata.

“Härra Kadastik!” haaras vanem mees kaubamaja fuajees must kinni. “Üks hetk! Ma töötasin restoranis Kaunas kelnerina. Mäletate? Tahan teile öelda... ma olen kõik need aastad tahtnud teile öelda, õigemini vabandust paluda, aga...” Milles asi, pööritasin silmi. Teadsin seda meest, ehkki polnud teda aastakümneid näinud. “Ma tüssasin teid tookord,” sõnas ta sosinal. “Kirjutasin arvele viinapudeli juurde. Te ei süvenenud. Parajasti käis varietee... Mäletate?” Muidugi mäletasin seda siniseks täissuitsetatud restorani, mäletasin varieteed ja teatripalgale lisarublasid teenivaid baleriine oma vorme volksutamas. “See vale arve on kogu aeg mu hinge peal olnud,” jätkas kunagine kelner. “Tänu taevale, et teid nüüd kohtasin. Kergem hakkas.”