Ma ei saa hakkama.

See kole mõte külastab mind vahel. Tööl enamasti lõuna paiku.

Aeg on muutunud sültjaks ja valgub igast küljest peale. Ma tardun – nagu muldvana kärbes kuldses merevaigus. Istun arvuti taga, põrnitsen ekraani ja… tunnen, et ma ei oska midagi.

Kõik on pooleli. Kõik jääbki pooleli. Nii palju kirju, millele vastata. Nii palju mõtteid, mida üles tähendada. Eeltööd, mida lugude jaoks tarvis teha. Helistada. Tagasi helistada.

Tõusen püsti, võtan tassi ja lähen kohvi järele.

Hoopis hull on vahel kodus. Tulen töölt, õhtu käes, astun esikusse ja… näen, et põrand on must. Et diivan kubiseb kassikarvadest. Et põrandal veerevad paksud tolmurullid. Et piim on otsas ja unustasin tuua. Et pesud jäid hommikul masinasse. Et laud on täis ajakirju, mida pole pool aastat jõudnud lugeda. Et pildiraam pole kuu jooksul seina saanud. Kuidas teised nii tublid on?! Ja veel need, kellel on väikesed lapsed? Uhhhh…

Kukun voodiservale nagu kott, võtan telefoni ja vaatan Instagramis pilte. Mitu minutit vaatan, midagi muud ei tee.

Sisimas ma ju tean, et see tunne pole päris. See noh, et mitte midagi ei saa tehtud. Aga isegi siis, kui ma olen täiesti teadlik, võtab see mõte täi-es-ti läbi. Pigistab tühjaks nagu tee­kotikese ja viskab plöts! prügikasti. Seal ma siis lõõtsutan. Kogun jõudu nagu torm.