Hedvig armastab lugeda. Ka kirjutada armastab ta – tsitaate raamatutest, mis parasjagu pooleli, ja kirju inimestele, kellega tunneb lähedust. Olles laulu loonud Ave Alavainu luuletusele, saatis ta selle Hiiumaale Avele kuulata – ja nad jäid kirju vahetama. Pärast Valdur Mikita “Lingvistilise metsa” lõpetamist kirjutas autorile, et tänada – ja nad kirjutasid. Ühele salapärasele kirjanikule pühendas Hedvig raamatutäie kirju: “Kirju mandrilt”. Neist kumab haprust, suurt tundlikkust ja samas visadust – püüdu mõista end ja elu. Toime tulla kõikuvate meeleolude: kõikehõlmava rõõmu ja kurvameelsusega.