Milline kergendus inimest valdab, kui ta on suutnud end ümbritsevate asjade hulka vähendada, sellest räägitakse nüüd palju. Olen minagi vaadanud kodus ringi otsiva pilguga – millest loobuda? Ehk see pruun vaas? Too suur lilledega savikauss? Need ammu ilmunud raamatud? Aga selle vaasi kinkis mulle kallis kolleeg kümmekond aastat tagasi, kausi tegi vennatütar ühes oma keraamikatundidest. Ja raamatud, mis ma pärisin tädilt, on väike osa suurest sarjast, mõned seni lugematagi… Kuidas ma siis heidan need asjad oma elust välja?

Kui teistelt saadud esemetega seostub eeskätt teadmine, kellelt miski majja saabus, siis rõivastest loobuda oleks raskemgi – need vallandavad isiklikumaid mälestusi. Mäletan mõnd jakki, kleiti või seelikut kapis rippumas nähes täpselt nende äratundmise hetke – pole ju meelepärast valmis­rõivast kerge leida. Enamikust, mis poes kena näis, kuid koduvalguses mittesobivaks osutus, olen juba loobunud – aga alles jäänud kollektsioon esemeid, mis meeldivad… nende hulgast harvendan midagi vaid siis, kui soovin mõnele uustulnukale ruumi teha. Vähemalt ei pea enda ostetud rõivaste puhul mõtlema, et nende mittekandmine võiks kellelegi haiget teha, erinevalt kingiks saaduist.