Triin Roostfeldt (34), töötab keskkonnaametis, jahimehe tütar, jahimehe naine ja 14aastase tütre ema

Mari Kirsipuu (35), jahipoe müüja, jahimehe tütar, jahimehe naine ja 13aastase poja ema

Triin: “Minult on palju küsitud, miks ma jahil käin. Võin pikalt rääkida, kuidas jahimehed täidavad sotsiaalset tellimust: et riiklikult otsustatakse, milliseid liike tuleb reguleerida, ja jahilubade väljastamisega seda tehaksegi. Aga lühike vastus on, et ma käin metsas, sest mulle meeldib. Mõni mängib tennist või sõidab SUPiga, mina lähen jahile.”

Mari: “Mu isa on “väga haige” jahimees ja tema pisik kandus mulle edasi. Mu vanem õde pole metsa kippunud, aga mina lapsest saati. Isa ütles algul, et jaht pole naiste teema ja et ei tule sa kuhugi, aga mina ei andnud alla. Plikade värk, senikaua vingusin, kuni isa nõustus. Istusin rõõmsalt hommikust õhtuni autos ja ootasin, millal koerad haukuma hakkavad ja paugud käivad. Nii põnev oli!

Olin 7aastane, kui mind ühisjahil esimest korda ajusse kaasa võeti. Mäletan täpselt, kes sellest ajujahist looma küttisid ja mis loomad kütiti. Kui sain 18, tegin kohe jahi­mehepaberid ära. Isa andis mulle selleks raha.”­

Triin: “Mul ütles vend, et maksab mu paberid kinni, kui teen jahieksami paremini kui tema. Vend tegi ühe veaga! Mõtlesin, et olgu – keskkooli lõpetasin hõbedaga, ma oskan õppida küll. Ja tegin eksami vigadeta!”

Mari: “Ma kohtusin “metsas” oma abikaasaga. Läksime koos jahimehepabereid tegema, astusime ühte jahiseltsi – ja nii see algas.”

Triin: “Käisime Eesti naisküttidega hiljuti Soomes konverentsil. Soomes on 380 000 jahimeest – arva ära, kui palju on naiskütte? 20 000! Rohkem kui Eestis jahimehi ja -naisi kokku!