Üksnes juhus kõneleb meile, mitte see, mis on oodatud ja ette teada, kirjutab Milan Kundera oma romaanis “Olemise talumatu kergus”. Aga ka juhus võib vaikida, kui ei ole millestki rääkida.

Juhuse tahtel sattus minu kõrvale noorepoolne naine, kellest ma ei teadnud mitte midagi. Naine oli pilku püüdvalt pikka kasvu, heledate juuste ja säravate silmadega.

Mida peaks üks mees rääkima võõra naisega, kelle vasakul käel istub tema abikaasa? Oleks veel ainult abikaasa. Ümber ümarlaua istusid kümme erksa kuulmisega härrat ja prouat, kes olid tulnud sellele igakevadisele üritusele austreid sööma ja cavat jooma.

Kas vaikida nagu monumentaalne mühakas või vadrata ilmast? Variante kaalutledes libistasin kurgust alla juba kolmanda austri. Mul ei ole kunagi olnud probleeme tundmatu naise kõnetamisega pargis või kõnniteel, kui ta hoiab rihma otsas koera. Nagu minagi. Oi kui ar