Mingil eluperioodil muutusin ema vastu kriitiliseks. Hakkasin mõttes etteheiteid tegema ja rääkisime ka õdede-vendadega, mis oleks võinud olla teisiti. Olen elus kaks korda end ette valmistanud, et emalt tõde teada saada. Täiskasvanueas olen talt isa kohta üsna tasakaalukalt küsinud, aga saanud väga põiklevaid vastuseid: “Miks sa seda ikka küsid?” ja “Ah, mis sest nüüd enam... see on ju minevik.” Viimasel korral ei jätnud ma aga jonni ja ema lausa nuttis mu käes. Ilmselt olen olukorraga leppinud ja ise ma uut vestlust selle üle kindlasti ei alusta. Kui ema leiab, et ta tahab rääkida, siis ma kuulan. Tunnen, et ta ei mõista oma suure ego juures, miks mul seda teadmist tegelikult vaja on