Tänavu tähistame 27. korda Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeva ning hetkeks tõusevad taas ausse inimesed, kes tookord rahvaasemike ja -juhtidena oma riigi poolt hääletasid. Üks toonane rahvajuht on Jüri Kraft.

Kraft arutleb nii endamisi kui ka mõttekaaslastega iga päev, kuidas inimkonna ajaloos pole varem olnud aega nagu nüüd, mil 23- ja 83aastased tegutsejad püüavad kõrvuti oma sinilindu.

50 on uus 30, 90 uus 60 – inimeste eluiga üha pikeneb ja igaüks meist, vananeva elanikkonnaga eurooplastest, soovib elu jooksul midagi suurt ära teha.

“Meie, vana kooli mehed, saaksime oma kogemused noortele edasi anda,” nendib Kraft. “Kui meie põlvkondade sinilinnud vaid nii erinevad poleks ja kui nooremad kuulaksid meid, kes me nendega võrdsel moel nuti- ja iti-maailma ei valda.”

Ta jälgib huviga, kuhu maailm liigub. “Minu põlvkond jõuab näha, mis meie loodud maailmast saab. Ja kuhu mitu põlve meie järglasi püüdleb. Mind hämmastab, kuidas juba meie eluajal tehakse ajalugu häbematult ümber. Ajaloo ümberkirjutajad, meie põlvkonna saavutuste pisendajad otsekui ei arvestaks ennast kergitades, et sünd­mustes osalenud püsivad visalt elus… Nüüdsel ajal käib endale ordenite ja kõrgete ametikohtade jagamine mängeldes. Selle asemel, et nii tõsiselt ja mitmel rindel tööd teha nagu
“endised”.”