Õepoeg, see suurem, juba neljane, tõi mulle raamatu. Ise ronis selili voodisse ja pani käed pea alla. Mulle meeldib, kui ta sedasi teeb. Ise nii pisike, aga poos nagu vanal mehel – mind ajab kangesti naerma, aga naerda ei või, sest väike inimene võib solvuda!

Kord on selline, et enne lõunauinakut tuleb talle ette lugeda kaks juttu. Üht ma juba teadsin – kolme põrsakese vastasseis kurja hundiga, klassika! Teise valiku tegi väike prints spontaanselt. Lappasime koos raamatut, kuni ta ütles, et vot see! Ja nii ma lugesingi talle loo linnahiirest ja maahiirest.