Hiljuti suutsin kuskile kaotada suure suvesalli, mille üks kallis inimene mulle kord Indiast tõi. Esialgu, kui kadumist märkasin, lootsin, et ehk unustasin maale maha. Aga seal ka ei olnud… Sellest saab nüüd paar nädalat – ja ma ikka veel kahetsen! Kõige kummalisem on seejuures, et mitu aastat see sall lihtsalt seisis mul kapis – aga ma teadsin, et mul on v õ i m a l u s seda kanda. Alles viimasel ajal hakkasin ta eripärast ilu hindama. Pastelsete värvide tõttu ei sobitanud ma seda eset just sageli millegagi kokku, kuid nüüd, mil seda enam pole, näib vahel, et selleta ei saa kodust välja minnagi…

Mõtlesin siis taas kord, et miks on see nii paljudele meist omane joon: kuni miski või keegi meil olemas on, ei märka me selle või tema väärtusi piisavalt hinnata. Või siis peame neid nii loomulikuks, nii kindlalt oma ellu kuuluvaks, et hea ja kauni tunnetamiseks tähelepanu ei jagu, küll aga sagedaseks kriitikaks. Ja kui oleme ilma jäänud, nutame kaotatut siiralt taga. Seega – olgu olukord milline tahes, kipume selles ikka nägema negatiivsemat poolt.