Epu koduukse kõrval on selle suve helde päike ning natuke liiga palju kana­sitta ja muud väetist pannud kurgid vohama, tomatid õhetama, nahksed paprikad tumedalt läikima. Ma olen siin aias vanade õunapuude all kunagi olnud.

Tookord, üheksa aastat tagasi unistas Epp, et ta lapsed läheksid õppima, mitte Austraaliasse kapsaid raiuma. See unistus (välja arvatud aasta Austraalias) on täitunud. Septembris siirdub poeg Artur (29) Tartusse lennuakadeemiasse ning see uudis on ema jaoks viimaste aastate liigutavaim. Ka vanaisa Mati (telelegend Mati Talvik) kuulis veel surivoodil, et lapselaps sai lennukooli sisse. “See oli ilus ja liigutav hetk,” meenutab Epp.

Tema tütrel Gertrudil (28) on aga sihikul ei rohkem ega vähem kui... universum ise – ta unistab võimalusest astronaudina kosmosesse söösta. Elab praegu Hollandis ja töötab Euroopa Kosmoseagentuuris. Sellest, kuidas Gertrud aga Kaplinnas hoopis biokeemiat õppis, kirjutas ta raamatus “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik”.

“See oli ju šokikirjandus!” hüüatab ema Epp kätt rinnale tõstes, kui meenutab ööd, mil ta raamatut käest ei saanud panna ja keeras lehti nii, et tütar seda kõrvaltuppa kuulis. Paik, kuhu ta Gertrud põrutas, kuulub krimi­statistika järgi maailma ohtlikemate hulka. Lugedes Epp nuttis ja naeris: “Mul oli kahju ja oli piinlik, oli pettumust ja ahastust. Piiri peal elu!” Ning tunnistab nüüd leppinult: “Minusuguse närvikavaga inimesel, kes ei ole eriti tasakaalukas, on mingeid asju tõesti parem teada alles tagantjärele. Kui sa ei saa mitte kuidagi aidata...” Vanaisa Mati aga – tema arvas, et Getu kirjutatu on hea ilukirjandus.