Laste ema kui pühak?

35aastane naine on abielus mehega, kel enne teda oli kaks pikaajalist kooselu, kummastki ka üks laps kasvamas, kuid abielus pole mees varem olnud. “Seega olen mina tal justkui esimene naine, temaga s e a d u s l i k u s  a b i e l u s!” rõhutab noorik. “Paraku ei takista see mehel aeg-ajalt nentimast, et “nojah, mu naine ütles ka, et…”. Mis pagana naine? Öelgu siis vähemalt, et elukaaslane. Aga kumb neist – eelmine või üle-eelmine? Tahaksin – aga ei julge – talle vahel käratada: “Mina olen su ainuke naine, jäta juba meelde!””

Naine on püüdnud analüüsida, miks mees nii ütleb. “Vahest loeb ka see, et olen nii oma mehest kui ta eelmistest naistest 13–17 aastat noorem… Ehk mängib rolli, et meil kahel (veel) lapsi ei ole, kuid need teised, eelmised naised on ikkagi tema laste e m a d. Küllap teeb fakt, et naine on mehele lapse või lapsed sünnitanud, ta mehe jaoks igaveseks eriliseks? Peaksin ehk kiirustama, et samasse rolli jõuda?”