Möödunud suvel asusin lapse ja blogimise kõrvalt täiskohaga tööle. Olin plaaninud kolm aastat pojale pühenduda ja sel ajal vaid veidi “oma asja ajada”, kuid üks on see, mida me plaanime, ja teine see, kui sulle pakutakse su unistuste tööd. Lisaks tundsin vajadust ka muu eneseväljenduse järele kui igapäevased aga-palun-paneme-riidesse-argumendid allameetrise iseloomukasvatajaga. Ka laps andis mõista, et üpris üksluine on päevad läbi emaga kodus istuda, rõõmustades seega variandi üle vahel vanaemaga (kes viitsib palju kauem õues olla kui mina…) aega veeta. Ja nii ma kirjutasin töölepingule alla.