Heal lapsel on mitu nime – kogukond, kollektiiv, kommuun. Viimast sõna küll siinmail välditakse nõukaajast pärit punase maigu tõttu. Selles loos oma kogemusi jaganutest ühtedele seostub ühiselu noorusega, teistele aga just maailmavaatelise küpsusega. Nii siinsete kui ka piiritaguste muljete põhjal tundub, et privaatsust tagav ühiseluviis võiks hästi sobida ka neile, kes elu teises pooles üksijäämist pelgavad.

ELUSAMA ELU SOOV

Ave Tuisk (36) ja Jaana Nõu (36) elavad Mõisamaal asuvas ökokogukonnas Väike Jalajälg.
Kolme aasta eest loodud ühendus seob eri tausta ja ametiga inimesi, keda köidab jätkusuutliku eluviisi põhimõte.

Kunagi hooldekoduna tegutsenud mõisakompleksi kuulub peamajale lisaks mitu eluhoonet, kus elab tosin täiskasvanut ja üheksa last. Samuti koer, kolm kassi ja kaks mesilasperet lokkava loodusega õuealal. Kõigile elanikele on peamajas suur ühine köök, kus soe söök ootab nii keset päeva koolist saabuvaid lapsi kui ka pärast päevatoimetusi lauda istujaid. Toidu valmistamine on kogukonna liikmete vahel jaotatud graafiku järgi. “Usinam perenaine teeb nii palju süüa, et jätkub ka ühiseks õhtusöögiks, või tehakse see eraldi,” ütleb Jaana, kes elab peamajas koos viieaastase tütrega.