Astun Myanmaris oma hotelli ja vajutan liftinuppu. Äkki püüan selja tagant ühe neiu jutust kinni eestikeelse sõna “muna”. Pööran ringi ja avastan eesti noormehe ja neiu, kes uurivad munakujulisi kiivreid, mis nad rollerit rentides kaasa on saanud. Tervitan ja hakkame rääkima... Varsti õhtustame Viviani ja Kaupoga juba restoranis, mida siin üheks paremaks pean. Kuulan naudinguga, mida noored on teinud, näinud ja kogenud. Elu annab meile võimaluse veel mitu korda kohtuda. Kui me kõik oleme tagasi Eestimaa pinnal, palun neilt intervjuud.

Kuidas teil avanes võimalus Aasiasse reisida?

Kaupo: Pärast aastat Austraalias tekkis idee minna paariks nädalaks Balile puhkama ja siis tagasi Austraaliasse tööle. Paarist nädalast sai kaks kuud Balil ja tagasi Austraaliasse me ei jõudnudki. Algasid seiklused. Iga uus riik andis tõuke järgmisesse riiki minna. “Lühikesest puhkusest” kujunes üheksa seiklusterohket kuud läbi Kagu-Aasia: Bali, Malaisia, Tai, Myanmar, Laos, Kambodža ja Vietnam. Võimalus reisida avaneski tänu Austraalias töötamisele.

Paistab, et te kumbki tööd ei karda, kui siht silme ees. Mida te tegite Eestis enne Austraaliasse sõitmist ja kuidas sinna sattusite?

Vivian: Austraalia farmis oli iga päev täis uusi väljakutsuvaid ülesandeid. Ühel päeval abistasin farmerit haigete ja surnud lammaste vedamisel. Töö oli küll õõvastav, aga ma ei pannud kätt ette ühelegi tööle.

Eestis töötasin kahel kohal: lasteaiaõpetaja ja degusteerijana. Tööde kõrvalt käisin aktiivselt jõusaalis. Mul oli aega hobide jaoks ja elu oli ideaalne. Kuid aasta pärast tundsin, et see ei ole päris see, mida tahan. Ma ei soovi terve elu elada kindlas kastis. Ma tahaksin reisida, maailma näha, uusi kohti avastada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine