Levinud on ka arvamus, et mehed, kes elavad koos emaga, on lasknud mammal oma elu üle kontrolli võtta ja tahavad jääda elu lõpuni väikeseks poisiks, nautides tingimusteta armastust ja hoolitsust. Sedagi teatakse rääkida, et üksi poega kasvatanud emad näevad meelsasti, et laps kunagi kodust ei lahkuks, sest iga majapidamine vajab siiski mehekätt.

Leidub samas küllaga näiteid, kus ühel või teisel põhjusel emaga eluaset jagavat meest ei saa pidada ei kehvaks ega memmepojaks. Emaga koos elamise negatiivne pitser sunnib neid mehi aga seda fakti teiste eest varjama.

Sünnist saati Tallinnas Pääskülas elav Tõnu (48) ei ole kunagi lapsepõlvekodust välja kolinud ja jagab siiani emaga maja. Kunagi elasid seal ka tema vanavanemad, kes on nüüdseks surnud. Isa lahkus pere juurest juba siis, kui Tõnu väike oli. Vahepeal sai nende juures ajutist peavarju ka mõni kaugem sugulane, keda elu Tallinna tõi.

Tõnu on haritud, ei joo ega suitseta, näeb oma vanusest noorem välja, tal on töö, hobid, palju sõpru, kuid suhetes naistega pole tal enda sõnul õnne olnud. “Või on just õnne olnud, et olen hullemast pääsenud,” naerab ta. Selles osas vastab ta tõesti ettekujutusele mehest, kes emaga koos elab – ta pole leidnud sobivat naist. “Pruute on mul elu jooksul ikka paar tükki olnud.”