Üheksakümnendate alul hakkas Eestisse saabuma päris palju välismaalasi. Mõned tulid siia rahvusvaheliste organisatsioonide ametlike esindajate või nõunikena, teised olid kutsutud õpetama, kolmandad tahtsid ise õppida. Raudse eesriide langemine ning selle taga avanenud uued riigid ei tähendanud välismaalastele sugugi vaid tööd ja lääne kultuuri “toomist”, vaid ka inimlikul tasemel suhtlust ja uusi sõpru. Nii mõnedki leidsid siit endale naise, samas kui teised vältisid seda, eriti juhul, kui neid ootas kodumaal pere või pruut. Kuid kõik välismaalased, kes mäletavad üheksakümnendate alguse Eestit ja kellelt selle artikli jaoks kommentaari küsisin, tunnistavad veidi häbelikult, et kõige suuremat mõju avaldas neile siia saabudes eesti naine. Isegi kui Eesti viletsad teed ja hall tänavapilt häirisid silma, inimeste vaesus tekitas nõutust, oli eesti naine see, kes tõi “päikese pilve tagant välja”. “Eesti tüdrukutes oli midagi sellist, mida lääne naistes sel ajal ei olnud. Neis oli alles kaugete aegade elegants ja loomulik naiselikkus. Eesti naised, ärge solvuge, aga nüüd seda enam pole. Praegu ei erine eestlanna välimuselt, käitumiselt ega ambitsioonidelt rootslannast – vähemalt nii mulle tundub,” avaldab rootslane, kes aastatepikkuse Eesti-elu järel suundus kolme aasta eest tagasi Rootsi.