Oled Eestis elanud kauem aega kui oma sünnimaal Leedus. Millal oli sinu esimene kohtumine Eestiga?

Esimest korda käisin Tallinnas klassiekskursiooniga. Meie rong jõudis Balti jaama hilisõhtul, oli talv ja aeglaselt sadas laia lund, jalutasime läbi vanalinna ja see oli uskumatult ilus. Järgmine kord sattusin Tallinna koos sõpradega pärast olümpiamänge. Kui meil ootamatult raha otsa sai, avastasin oma taskust ühe rubla. Selle asemel et raha kuidagi mõistlikult kasutada, ostsin sealtsamast tänavalt kiirloterii pileti – ja võitsin 25 rubla, mis oli noorte jaoks päris korralik summa. Nii et Tallinn on minu jaoks natuke nagu õnnenumber olnud kohe algusest peale.

Kuidas pärast abiellumist siin kohanesid, 1980ndate lõpu pöördelises ajas ei olnud see vist lihtne?

Muidugi ei olnud! Kolisin 1987. aasta lõpus ja juba järgmisel aastal sündis mul poeg. Õppisime Reinuga (polüglotist kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud – toim) mõlemad Peterburis, tema ülikoolis, mina teatriinstituudis. Olime juba kolm aastat abielus olnud, aga mina lõpetasin oma õpingud temast hiljem. Enne siiatulekut ei olnud mul korralikku võimalust eesti keelt õppida. Üritasin toime tulla vene keelega, mis polnud enam nii lihtne, sest koos Nõukogude Liidu lagunemisega hakkas keel järjest avalikumalt märkima ka poliitilist piiri. Ühest küljest rõõmustasin iga väikese sammu üle, mis vabaduse lähemale tõi, teisest küljest sain pidevalt omal nahal tunda, et sa pole päris oma. Vahel aitas see, kui kandsin rinnas väikest Leedu lippu.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine