Mil määral ja miks teiste inimeste probleemid, millest avameelselt räägitakse ajakirjanduses ja kohati ka raamatutes, meid huvitavad? Möödunud aastal Eestis ilmunud kodumaiste autorite kirjutatud dokumentaalromaanidest meenuvad Leo Kunnase “Sõda 2023” ja Maarja Kangro avameelne “Klaaslaps”. Eriti kõmulisi skandaale ega tavatut lugejamenu need siiski ei vallandanud. Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi otse elust kirjutatud romaanisari “Minu võitlus”, mille kaks esimest osa ka eesti keeles ilmunud, on aga mujal pälvinud ohtralt auhindu ja tähelepanu ning tekitanud pahameelt neis, kelle tegemisi raamatuis nende õige nime all on kujutatud. Miks on need teosed siiski mitmekümnesse keelde tõlgitud, mida on neis hinnatud? Küllap vastaks iga lugeja erinevalt.