Mu juuksur on nagu taeva kingitus: ta ei tee juustega peaaegu kunagi seda, mida ma ütlen. Profijuuksuri teadmiste horisont on ju avaram kui tavalisel kliendil, ning nii soovitabki ta tihtipeale hoopis muud, mida ma tahtagi ei oska. Tulemus? Üllatav. Värskendav. Meeldiv.

Minu meelest on niisugune iseseisvus ülioluline omadus. Igal elualal. Spetsialist ei pea sugugi, silmaklapid peas, tormama suunas, kuhu osutab ülemus või klient-on-kuningas. Näiliselt oleks see küll kõige lihtsam. Vastutustundlikum on aga mõelda oma peaga ja pakkuda välja parim lahendus.

Mis on spetsialisti iseseisvuse tasu? Heal juhul rohkem töörõõmu mõtestatud tööst ja kvaliteetsem tulemus. Halvimal juhul – vallandamine palgatöölt. Tõsi ta on, paraku ei oska iga ülemus hinnata alluvate omapäi mõtlemist. Lisaks võib kvaliteetne töö olla kallim.

Kvaliteet või kvantiteet? Säästmismõtetega lasksin end ükskord peibutada soodsal vautšeril... ja sattusin tõelisesse soenguvabrikusse. Kliendid olid vähestele ruutmeetritele tihedalt kokku pressitud justkui puurikanad. Kurnatud juuksurite ainus siht oli vähese tasu eest kihku-kähku midagi valmis käkerdada, et järgmine puurikana ette võtta. Jube!

Kuid kõige jaburam juuksuri-salong, kuhu olen iial sattunud, on olnud ilmselt mu enda oma.